Kust Martna kirik oma nime saanud

Martna kirikus on vapp, mille peal mees kahe härjaga künnab. Rahvas teab sellest vapist järgmist rääkida:
kui Martna kirikut ehitati , siis ei tahtnud töö iial edeneda. Mis päeval ehitati, see öösel maha kisti. Viimaks oli ehitusmeistrile öösel ilmutatud, et kirikut muidu üles ei saa ehitada, kui peab üks inimene elusalt kiriku müüri sisse müüritama. Teisel päeval kündnud seal ligidal mees härgadega. Selle mehe tarinud kirikuehitajad kinni ja müürinud elavalt kiriku sisse. Mehe nimi olnud Mart, seepärast kannab kirik Martna kiriku nime. Mehe küljeluud paistavad praegugi veel altari tagant müüri seest välja.
 
 
 

Vanapagana kivid

Ähmja mõisa põllul , nii kui vanarahvas teab rääkida, olnud vana Eesti kants. Seda tunnistavad ka vareme moodi kivilademed. Sealt maa seest on välja tulnud ahelate tükke ja muid vana-aja sõjariistu. Kantsi kõrvale on ka Vanapagan tahtnud oma kantsi üles ehitada, aga ei ole võinud.
Igaüks teab, et Vanapagan oma tööd ikka ööpimeduses teeb, ja seda kõik enne poolt ööd või enne kukelaulu. Juba õhtul aegsasti hakkas Vanapagan oma tööd. Suur lade kive oli koos ja müüritöö hüüdis kiirusel.
Aga võtku äpardust, juba Paali pere kukk laulnud.
Õelus aga ei raatsinud oma tööd nii hõlpsasti maha jätta. Suures vihas visanud ta suure kivi, et kukke ära tappa. Aga kivi läinud üle.
Varsti laulnud ka teise pere kukk. Ka sellele saatnud Vanapagan kivijõmmaka. Jälle kukkunud kivi enne maha.
Siis laulnud kolmanda pere kukk. Ka temale visati suur kivi. Aga Vanapagan olnud juba nii tiidsal minekul, et kivi kaude jooksnud.
Need kolm kivi seisavad seal veel praegu ja neist eemal kivivaremik. Igaühel kolmest suurest kivist on ka ise nimi.
Nii pidi siis kukkede pärast Vanapagana nõu pooleli jääma.

 Lehekülje algusesse
 

Katkupoiss

Haeska küla A. pere Mart tulnud ühel kevadisel õhtul suurel katku ajal väljast kodu poole. Külasse minnes, üks verst külast eemal, mitte kaugel tee äärest, liivaaugus, näeb ta, nutab üks poiss. Mart teretanud poissi ja küsinud järele, kes ta on ja mis ta teeb.
Poiss ei saanud esiteks, nii kui oli ,ehmatanud niisuguse ootamata külalise üle, kaua aega sõna suust välja Viimaks oli ta ometi ütelnud: "Mina ei puutu sinusse, ära sa puutu minusse ka! Mine nüüd koju, ära külva ega künna, ehita metsa endale maja! Mine sinna oma perega ja ela seal niikaua, kuni mets hakkab loomi vihama, siis tule ära! Kõik tähtpäevad pead sa pidama, ühtegi tööd ei pea siis tegema, selle läbi tuleb õnnetus majja.
Neljapäeva õhtul ei tohi kedrata, siis surevad lambad ära. Reedel ei või sealiha keeta ega pastlaid lappida, siis saavad otsa sead ja loomad. Reedel ei tohi ka pead sugeda, siis langete saksa viha alla. Aga hoia ennast ka, et sa sellest kellelegi ei räägi."
Mart tänanud õpetuse eest ja lubanud suu pidada.
Sel kevadel ei teinud siis Mart ühtegi seemet maha, et teised küll teda naernud. Ehitanud metsa maja ja elanud seal oma perega ilma veata, kuni hunt ühe looma ära viinud. Siis läinud külla tagasi.
Pea kõik küla oli katku läbi hävitatud. Mardil oli nüüd küllalt vilja lõigata, mis teised oli külvanud.
A. peres täideti ikka kõiki tähtpäevi ja õhtuid karvapealt, ja palju teisi kunste, nagu kirveste ja peitlite viimine loomade alla ja oherdite viimine sigade alla jõululaupäeval.
Kord on sulane kogemata reedel pastlaid lappinud - kohe surnud lehm. Niisama keedetud ka kord reedel sealiha - kohe söönud emis oma põrsad ära.
Need majapalgi tükid, mis ennemuiste metsa Mardi majaks olnud, peavad praegu veel olema A. pere lauda sees. Praegune A. pere maja on juba kolmas uus maja. Noor perenaine ei pea aga enam neid vanu kunste ja ütleb, et ei ole ka midagi iseäralikku juhtunud.
Katkuaegsed hauad on praegu veel Haeska küla väljal..

 Lehekülje algusesse
 

Kivi Martna kiriku pihta

Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsitud abiks. Ta tulnd Puisesse. Rahvas hädaldanud, et kirikud kurnavad. Martna ka. Võtnd kivi ja visand. See kivi, mis Ridalasse viskas, see läks kirikust Lubjamäele. Martna kiriku jaoks hakand viskama, Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukele selle kivi. Kivi on Endu talu väravas, Ähmja (Ehmja) külas.

(Friedrich Selg 59 a. 1932)
 
 

Jälgedega kivi Kulusi külas

Kulusi külas on auguga ohvrikivi, augu pikkus 13 cm, laius 6 cm. Kivi on vesisel maal kaskede keskel. Ümbruses veel viis-kuus samasugust aukudeta kivi. Kivi kutsutakse jäljega kiviks ja auku Kalevipoja jäljeks.

(M. J. Eisen)
 

Arstimiskivi Martna Oonga külas

Teine Kalevipoja jäljega kivi on Martna Oonga külas Karja talu põllul - hall raudkivi, auk sees. Auku kutsutakse Kalevipoja jäljeks. Kivil käiakse veel praegugi maa-aluseid arstimas. Seks visatakse raha kivis olevasse auku. Veel paari aasta eest leiti sealt 1 kopikas ja pool kopikat vaskraha.
Arstimas käivad eided.

(M. J. Eisen)
 Lehekülje algusesse
 

Kalevipoja jälg Keravere küla põllul

Keravere külapõllul on jälg olnud, mis nimetati Kalevipoja jäljeks. Sinna jälge on viidud vanu rahasid, mis sel ajal on maksnud. Need on sinna ohuks viidud kõigi haiguste vastu. Ja ka üheksat seltsi vilja on viskehaiguste vastu sinna jälge viidud.

(Mari Randpõld 77 a. 1939)
 
 
 

Kivi laulva kuke pihta

Kivi Endu talu maal on Vanapagana visatud. Kukk laulnud. Vanapagan olnud Linnamäe mäel (Ehmja küla), vihastanud, võtnud kivi ja visanud kukele. Kivi läinud mööda. Kukk laulab veel praegugi. Kivil on praegu veel Vanapagana või Kuradi küünejäljed sees.

(August Uuslaur 65 a. 1958)

Lehekülje algusesse
 

Lingukivi

Haeska külas Tõnishantsu talu põllul on sauna suurune kivi. Rahvajutt räägib selle kivi kohta järgmist:
Ennemuiste olnud Martna kirik ilma tornita. Ajad möödunud ja kirikule hakatud torni peale ehitama. Torn saanud valmis, aga see ei ole Vanakurjale meeldinud, et kirikul torn peale ehitati ja seega kirik paistab kaugelt kõigile kätte. Tahtnud Saaremaalt torni kiviga maha visata, aga oh õnnetust!
Lingupael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeskasse maha, seega jäänud kirikule torn püsima. Vanasti igal jaanilaupäeva ööl põlenud sääl kivi all rahaauk. Kui säält mööda minnes viskasid raudasja tulle, said raha. Ükskord tulnud Haeska teovaim Sinalepa mõisast kündmisest, tee läinud läbi kivi juurest ja parajaste põlenud rahaauk. Teomehel pole kääs olnud muud midagi kui puust härjaike, visanud selle tulesse, teisel hommikul leidnud mees tuleasemelt 30 kopikat vaskraha.. Oleks raudasi olnd, oleks hõbedat saand, aga et visaks puust asja, sai vaskraha.

(A. Iisberg 1933)

 Lehekülje algusesse
 

Vanapagana Kivi

Läänemaal Kasari jões Kasari mõisast mere poole minna on üks päratu suur kivi keset sügavat jõge. Rahvas räägib temast nõnda.
Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Kasari mõisa alt jõest ühte tublit kivisilda üle teha niisuguse kaubaga, et kes päeva ajal säält sillast üle käib, on Jumala jagu, aga kes pärast päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu.
Selleks hakanud ta siis ka kohe kiva oma suure põllega kokku kandma. Mere äärest korjanud ta oma põlla kiva täis ja hakanud jõe äärt mööda Kasari mõisa poole  kõmpima. Aga korraga laulnud kukk. Vanapaganal läinud põllepael katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõekaldale maha, kus praegu see kivivarem alles näha on. Vanapagan pahandanud ja hakanud uut nõu pidama, kuidas uueste jälle kivide kandmist ette võtta. Viimaks leidnud ta hea plaani, et talvel, kui jõgi jääkaanega kaetud on, siis temal mööda jõge reega üsna hea on mere äärest kiva vedada. Teinud siis teine ka omale ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talve ootama.
Niipea kui külmataat jõele kaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere äärde, pannud sääl ühe ilmatu suure kivipuraka ree pääle ja tulnud sellega mööda jõge vilet lüües ülesse. Kui ta poole teed olnud ära tulnud ja jõe sügavama koha peale jõudnud, kus õige õhuke jää olnud, praksatanud jää katki ja päratu kivi lendanud kõige reega jõe põhja. Küll katsunud Vanapagan veel koormat jõe põhjast kätte saada, aga ei ole enam kuidagi saanud, vaid kivi seisab tänapäevani kõige reega jões. Selge ilmaga ja kui vesi vagaselt voolab, olla regigi kivi all selgeste ära näha. On aga tõesti ka suur kivi, sest sügavast jõehauast ulatab selle kivi päälmine jägu veel hea hulk maad välja. Selle kivi juurde ei julge ka keegi suplema minna.
Pääle seda jätnud Vanapagan oma silla ehitamise südametäiega poolele .

(A. Suurkask 1896)

 Lehekülje algusesse
 

Kivid Kasari külas

Kes Kasari küla vahelt läbi Lihula poole on juhtunud minema, see on vist pahemat kätt tee ääres pisukese künkakese veerel suurt raudkivivaret tähele pannud. Selle kivivareme sündimisest liigub rahvasuus järgmine jutt.
Ennevanal ajal nähti vanapoissi palju tihedamini meie viletsa ilma peal hulkuvat kui nüüd, kus tema kas üsna peitus puhkab ehk ainult mõne õnnetuselapse silma puutub. Selsamal nimetatud vanal ajal tuli temal ka kena mõte pähe üle viis versta laia Laiküla soo kindlat raudkivisilda ehitada. Silla kivid pidivad enam kui kümme versta kaugelt Tuudi mäelt toodud saama. Tee oli, pitk ja töö oli raske, sellepärast arvas Vanapagan mõnusaks va teistpoolt appi võtta. Sammusid siis mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama. Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põlle kiva täis noppida ja saatis tema teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama.
Aga vaatame, kuidas naese käsi käis . Tema jõudis õnnelikult Kasari külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma häält ei oleks tõstnud.
Nüüd võib igaüks arvata, mis sündis. Põllepael rebenes, nii et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suuruse kivi maast, millega kisa tegijat kukke pihuks ja põrmuks tahtis visata. Aga südametäidus ning ehmatus olid jõudu nii raugendanud, et kivil suuremat hoogu ei olnud ja ainult kümmekond sammu edasi vuhises, ilma, et suuremat kahju oleks teinud.
Veel praegu seisab see kivi Anni talu õues ning saab hiiglakäpu asemid veel ehk tuleva põlvele näitama, kui mitte inimesed teda ära ei purusta.
Sedamoodi lõppes Vanapagana soosillutamine õnnetumalt.

(G. Westermann)

 Lehekülje algusesse
 
 

Kuradimägi

Martna Ehmja küla Linnamäge kutsutakse ka Kuradimäeks ja seal olevat ka Kuradikivi. Kuradimäeks sellepärast, et kuradid käivat seal ööseti kell 12 tantsimas.

(kuuldud Martna kooli õpilastelt 1958)
 
 

Ketramiskoht Martna ligidal

Poole kilomeetri kaugusel Martnas on kivi, kus Kurat kedranud laupäeva öösiti. Seal on saun lähedal. Kui saunast tuled, siis kuuled, et ketrab.

(Elisabet Kiisajõe 1955)

 Lehekülje algusesse
 

Kuradi linna ehitamine

Martna kihelkonnas Ahni küla põldude peal on üsna madalik lamejas mägi, mägi on mühku üles nagu küpsetatud leib. Mäe ümbrusring on arvata 160 sülda, millel kivivundament (müür) kahelt ja kolmelt kivilt veel näha, mis kõrrude ladutud on. Kivid on mõned heinasaadude suurused. Keske kivi ringmüüri on põllumaa, mida põlluks peetakse. Rahvas nimetavat seda Linnamäe põlliks.
Säälse rahva suu räägib nii: Vanal muistsel ajal kannud Kalevi naine selle mäe oma põllega kokku. Kurat näinud seda tööd ja tal tulnud himu selle mäe peale oma linn ehitada. Linn pidanud ühe ööga valmis saama ehitatud enne kukelaulu, muidu oleks Kalevi naine tööd ära keelanud, selleperast pidanud (Juudas) Kurat nii tööga valmis saama, et Kalevi naine tööd keelata ei saaks. Kurat olnud sellepärast tööd hoole ja hirmuga enne kukelaulu püüdnud valmis saada. Ta kannud hirmus suured kivid kokku ja ladunud müüriks. Linn olnud juba müüridaga kõik valmis. Kurat lännu veel külasse kord katuseõlgi tooma, selle raske sellätäiega viibinud Kurat vähe kauaks . Kui õlesellatäiega linna juure saanud, laulnud küla kukk: Kikkeri-kuuu!
Kuradi töö olnud nüüd keelatud, suure pahandusega visanud Kurat prantsti õled sellast maha ja hüpanud linnamüüri peale ja pildunud müüri pealtkõige suuremad kivid maha. Üks õige suur kivi, mis Kurat esimatse pahandusega müüri päält visand, olla sülda 40 müürist kaugel, nagu suur hää heinasaad. Tõisi olla kõiki sennasamma müüri kõrva maha kihotanud, nõnda et müüri tagan suur kividelasu olla, mida veel tänapääv näha võivat.
Tähendus: Jutu aine näitab keik aja luule olema. Selle koha peal võib olla olnud mõni Eesti päävanemba loos, mida ehk sõa käsi on ära häävitanud.

(J. Pint 1889)

 Lehekülje algusesse
 

Kuradi linn

Martna kiriku ligidale, Ehmja küla põllule tahtnud ükskord vana Õelus enesele linna ehitama hakata. Selle tarvis oli sinna juba suure hulga kivimürakaid kokku tassinud. Kivid seisavad veel praegu seal, nende lähedal olla tihti viirastust nähtud ning nende all seista suured varandused
peidus. Ka seda suurt kivi, mis Martna kiriku tee ääres karjamaal seisab, tahtnud vana Kuri linnaehituse paigale tirida, aga et kivi alumine ots väga sügavaste maa sisse ulatanud, ei saanud ta ülestõstmisega nii ruttu hakkama ning enne kui ta kiviga kohale jõudis, laulis kukk. Vana pergel visanud kivi vastu maad, pannud putked mängima ja Kuradi linn jäi tänapäevani ehitamata.

(Haapsalu Kalender 1900)
 

Ristid Martna kiriku seinal

Martna kiriku välisel müüril on näha kolm kivist risti: üks üleval peasissekäigu kohal, teine põhjapoolsel küljel katuseräästa all ja kolmas idapoolsel müüril, umbes poolteist sülda maapinnast. Rahvajutt räägib nende ristide kohta järgmist:
Vanasti , kui kirikut ehitatud, vajunud imelikul viisil igal ööl see osa maa alla, mida päeva jooksul ehitada jõutud. Ehitajad olnud meeleheitel, ei ole teadnud , mis peale hakata.
Üks vanaeit andnud nõu: toodagu kolm mardi nimelist meest, joodetagu need viinaga purju ja müüritagu need elusalt kiriku müüri sisse.
Tehtud ka sellise nõu järele. Sissemüürimise kohad märgiti ristidega. Nüüd olnud ka kuri võidetud ja ehitus viidud ilma vahejuhtumiteta lõpule.
 

 Lehekülje algusesse
 
 

JUTUSTAB LÄÄNE-LIISI:

Pärimusi Rõude Kabelimäe pärnadest

Liikudes piki postmaanteed Haapsalu poole jääb Rõudes vasakut kätt surnuaed - Kabelimägi. See kuulub Martna koguduse alla ja olevat kaugelt üle 300 saja aasta vana.
Räägitakse, et olnud kurjategijate matmispaik. "Kurjategijaiks" muidugi süüta eestlased, kes mõisatallis surnuks nuheldi. Siia olevat ka üks Martna koguduse esimesi õpetajaid maetud. Hauasammas hästi säilinud, kiri ainult peal sammaldanud. Sammast ümbritses unikaalne malmaed - olevat maasepa töö. Kabelimäele on sängitatud ka Ernst Kumari vanemad. Üldse on palju haudu igiammuseid - äravajunud kiviristidega.
Aia keskelt läheb läbi tee ja toole keskpaigas kõrgub nelja nurka neli igivana pärnapuud. Tüved pahklikud, juured tükati maapinnast väljas ja oksi on aeg-ajalt kärbitud. Pärnade liinis ühes ääres on piklik raudkivi, mis aegade jooksul on maasse vajunud. Pärimus pajatab, et pärnade vahele on maetud rootslasest laevakapten. Mõned oletavad, ehk on otsitav Ingvari haud siin, millist otsitakse ammuilma. On siis võimalik , et mees puhkab siin Väljaharjal?
Meil on Väljari talu Kabelimäe lähedal. Asub välja harja peal ja ilmselt rahvasuus siis Väljariks muundunud. Tollelt harjalt olevat talumees leidnud suure aarde, mille aususest oli parunile üle andnud: pärlite-kalliskividega vöö, kuldkeed ja muu uunikum. See leid pidavat nüüd olema Rootsimaal.
Rõude Kabelimäe keskel paiknenud "igiammu" kabel- just peatee keskel. Kabeli mõlemast otsast avanenud uksed, seega läbikäidav kabel. Kabelil olnud ka kellad, millised viidud Marimetsa rabasse.
Pole teada, kas pärnad istutati enne või pärast kabelit.

 Lehekülje algusesse
 

Hirmu mägi

Rõude luha ääres on meil paik - Hirmu mägi. Ei mingit mäge, vaid koht luha serval, kus paiknesid kalameeste vened. Rahvasuus jutt, et seal asunud võllas ja ka peksupaik.
Teine jutt räägib, et sinna olevat "kollid" maetud - rootslastest sõdalased. --- olnud ju Kasari luht laevatatav ja Kirbla Panga sees praegugi näha laevade kinnitamise rõngaid.
 

Huikekivi

Raana küla all asub suur rändrahn, on looduskaitse all. Kannab rahvasuus Huikekivi nime. Kui rootslased siia merdpidi sõdima tulnud, ratsutanud külamees kivi juurde, roninud selle otsa, puhunud sarve, kutsunud nii randlasi rootslaste vastu sõdima. Sellest siis Huikekivi nimigi. Mõned ütlevad Huigukivi.
 

 Lehekülje algusesse
 

Tamme laan

Rõude ja Patsu vahel olnud suur tamme laan. Tulnud välismaalt koju paruni poeg ja kohe uuendusi tegema. Tammik maha, maa alepõlluks. Nii paistnud üle lageda Kabelimäele kätte Patsu mõis. Uudismaa saak olnud esmalt hea, hiljem enam mitte. Maa soostunud, võsastunud. Vana parun tulivihane, noorisand lasknud jalga. Säh sulle uuendust.
Praegu laiub paikkonnas taas mets, selle all kasvab tohutult jõhvikaid. Üksikuid tammi on aga veel näha siin-seal, eriti Lausse saares. Vististi varem olnud Lausumise saar, sest seal elanud eestlasest "lausuja", keda õige vanad inimesed veel mäletasid ja mulle temast pajatasid. Ka ta saunaase on veel praegu märgatav.
 

Puntsuharu

Pärimus väidab: katku ajal kaevanud orjad seda jõge käsitsi peale oma- ja mõisatööd, et saaks leivalisa. Palgaks olnud punts vilja ehk 2,5 naela.
Ilmselt siiski unts vilja, mis rahvasuus muutus "punts"uks ehk lihtsalt pusa vilja. Praegu kannab Puntsuharu Rõude jõe nime.

Lehekülje algusesse

Jõesse klooster

Jõesse külas asub üks vanaaegne ehitis, mida kutsutakse lossiks. Kuid on teda kutsutud ka nunna klooster, mis hävis 13. või 14. sajandil sõjatules.
Kloostri varemetest ida pool küljes on kiviaiaga ümbritsetud ala, mis on juttude järgi nunnade surnuaed. Kloostri ümbruse suur park oli ka ümbritsetud suure paekivi aiaga, kui mina mäletan oli tema kõrgus umbes 1,5 meetrit. Pargi idapool otsast pidi minema maa-alune käik Ehmja mõisa ja Võnnu mõisa. Olen isegi kaevanud 1,5 meetrit allapoole, aga tolleaegne peremees keelas kaevamise ja kartis, et äkki juhtub midagi ja tema peab vastutama.
(üles kirjutanud Helmut Kimsto 1997. a.)
 
 

Nõmmeküla muistised, legendid

Nõmmeküla Üüdeaugu talu karjamaal asub kõrgendik, mida rahvasuus kutsutakse ammusest ajast Kääpamäeks. Rahvapärimuse kohaselt asub seal muistne matmispaik.
Matmispaigast mõnisada meetrit edasi Siimase talu karjamaal on sügav lohukoht. Legendi järgi asunud seal kirik, mis vajunud maasse kui seitse venda korraga kirikusse astunud.
Pruuli talu põllul asub suur rändrahn, rahvasuus "suur hall kivi", mille peal nõiad suviti vihmaga vihtlemas käinud.
Üleskirjutatud Üüdeaugu talu peretütrelt Maimu Tiigimaalt, kes omakorda kuulnud seda oma vanemailt ja vanavanemailt. (1997)
 

 Lehekülje algusesse

Kihelkonna lehele

 Kooli avalehele