Praeguse Martna kooli eelkäijateks on Kuluse, Putkaste, Ehmja luteri usu koolid ja hilisem Enivere õigeusu abikool.
Esimene nimestik koostati 2. novembril 1836. aastal Kuluse
kooli õpilaste kohta, mis on ühtlasi praeguse Martna kooli
asutamise aluseks. Hiljem hakati Kuluse kooli kutsuma Martna kirikumõisa
maa järgi Martna kooliks. Seda kuupäeva loeme oma kooli sünnikuupäevaks.
Tänavu siis 165. sünnipäev. Kooli 150.aastapäevast
on koolil oma logo. Kooli 160.aastapäeva
meenutavad uus koolilipp ja kooli õuele paigutatud mälestuskivi.
Putkaste kooli kohta oli nimestik 18. oktoobrist 1837. a. ja Ehmja kooli kohta 7. novembrist 1938. a.
Kuluse külas tegutses kool Kondi talutares. Õpetajana mainitakse 40-ndate aastate lõpul kohaliku talupoja poega, 17-aastast Aleksander Kustase p. Massalini.
Tolleaegne õppetöö kestis 1-2 aastat. Õpetati usuõpetust, lugemist, kirjutamist ja aritmeetikat.
1850. a. peale olnud õpetajaks Karl Sarapik, keda kohapeal tunti Kooli-Kaarli nime all. Sellel ajal viidi kool Kondi talust Reimi sauna.
Putkaste koolil olid oma ruumid. Möödunud sajandi keskel ehitati siia koolimaja praeguse Lauri maja juurde. Koolimaja ehitamise ja kooli ülalpidamise kulud kandis külarahvas. Kool töötas kolm päeva nädalas, õpetamas käis Kuluse koolist Karl Sarapik. Nii ta õpetaski, kolm päeva nädalas Kulusel, kolm Putkastes. Koolitööst vabal ajal töötas K. Sarapik Putkaste mõisas rehepapina. Mõni aasta hiljem Kuluse ja Putkaste kool ühendati.
Peale Karl Sarapikku sai kooli õpetajaks Priidik Pihk. Õpetaja ameti kõrvalt oli tema veel Putkaste ja Enivere valla sekretär. Ainult õpetaja palgast ei elanud ära.
1875. a. ilmus Eestimaal koolikorraldus, millega kohustati kogukondi talurahvakoole asutama ja neid ülal pidama. Seoses sellega ehitati Martnas Eniveresse uus koolimaja, kuhu toodi üle Kuluse-Putkaste kool. Selles koolis töötasid õpetajaina vennad Hans ja Peeter Hansen. Hans Jaagu p. Hansen töötas õpetajana 1877-1884, lisaks õpetaja ametile oli ta köster. Peeter Jaagu p. Hansen töötas õpetajana 1884-1887. Kool töötas 5 päeva nädalas. Kuuendal päeval s.o. laupäeval, käisid vanemad "ühepäevalapsed", kellega korrati varemõpitut. Kool oli kohustuslik kõigile 10-13 aastaseile. Koolikohustust täideti halvasti. Koolis mittekäivate laste vanemaid trahviti a` 5 kopikat puudutud päev. Trahvirahad jäeti kehvematele lastele toetuseks ja õppevahendite muretsemiseks. Kooli inventari ja õppevahendeid nappis. Koolil oli 1 orel, 1 seinakell, 1 tool, 1 kõnetool, 4 koolilauda, 1 laelamp, 2 kaarti, 1 gloobus, 12 koolilauluraamatut, 6 maateaduse käsiraamatut, 5 usuõpetuse raamatut.
Kümnendi 1877-1887 õpilaste arv oli vahemikus 32-67. Majanduslikest raskustest tingituna 1887. a. kool suleti ja lapsed viidi üle Ehmja kooli.
Ehmja kool asutati 7. novembril 1838. a. Esimene kooliõpetaja selles koolis oli külarätsep Mihkel Madise p. Vidas. Kooli peeti õhtuti peerutule valgel metsavahi saunas. Ruumis puudusid lauad ja pingid, polnud ka tahvlit. Istuti kus juhtus, kes puupakul, kes ahjuredeli pulgal. Õppetöö toimus täpselt nii kuidas rätsepmeistril oma kutsetööst vaba aega juhtus olema. Sageli õpetas ta lapsi, endal poolik õmblustöö näppude vahel. 1861. a. suri Mihkel Vidas, tema asemel asus 13-aastane poeg Mihkel, kes oli alles alaealine ja võis teisi omavanuseid õpetada ema järelvalve all. Suureks saades Mihklist siiski õpetajat ei saanud, temast sai hoopis mõisa aednik. Kooliõpetajaks tuli kohalik talupoeg Jaan Poom, kes töötas Ehmja koolis 1869. a. sügiseni. Raamatutest - koolitarvetest oli sellelgi koolil suur puudus.
1871. a jätkab Ehmja kool tegutsemist korstnaga talumajas, Kooli talus. Selles majas oli esimeseks õpetajaks Madis Jaansoo. Jaansoo töötas ka vallakirjutajana.
1874-1885 oli kooli õpetajaks Hindrek Saal, kes oli rahva poolt väga lugupeetud mees. H. Saali järglasteks olid Kaarel Karell (1886-1887) ja Jüri Spuul (1887-1889). 1891. a. 17. novembrist määrati Ehmja kooli õpetajaks 18-aastane Jakob Mändmets, Kaarma seminari lõpetaja, hilisem tuntud kirjanik. Ehmja külakoolis ei olnud J. Mändmets kaua, sest see Läänemaa nurk tundus noormehele kõleda ja võõrana. 29. augustist 1892. a. oli Mändmets juba Harjumaa Kose kihelkonnas õpetaja. Läänemaad ta siiski ei unustanud, paljudes tema jutustustes on ta kasutanud selle kandi kohanimesid, muidugi nende seas Martnat, Kasarit jt.
Jakob Mändmetsa järel olid Ehmja koolis õpetajaiks Jüri Kuljus (1892-1894), Aleksander Melsas (1893-1894) ja Villem Vaiküll (1892-1894).
Kool töötas samas majas kuni 1897. a. sügiseni, mil valmis uus koolihoone Ristamäel.
Neljas kool, Enivere õigeusu kool, loodi 1886. a. Enivere koolis õppis lapsi ka kaugemalt: Kirimäelt, Kesust, Rannamõisast ja mujalt. Õpetajaina töötasid siin rändkooli õpetaja Philippos Saaremaalt, Leier, Jürgens ja Massu. 1888. a. Jaan Liik Muhu saarelt. Viimane kooliõpetaja Enivere Baumani suitsutares oli Ivan Paulus. Majanduslikult oli kool viletsal järjel nagu selleaegsed õigeusu koolid kõik. Uue kooli hoone ehitamiseks andis vald toetust 750 rbl. 1902. a. märtsis algasid uue maja ehitustööd. 1902-1903 a. oli kool juba uues majas, millel oli korsten ja klassitoal kolm akent. Uuel õppeaastal osteti koolile ka venekeelset kirjandust 10 rbl. väärtuses. Õppetöö oli koolis pinnapealne, sest õpetaja M. Peterson, preester-salmilugeja, pani sellele vähe rõhku. Kooliinspektor revideeris kooli 1903. a. ja tunnistas koolitöö nõrgaks. Kuna Enivere kooli majanduslik olukord oli pidevalt raske, liideti ta 1915. a. Martna kooliga.
1896. a. otsustas Martna valla volikogu ehitada uue ja
suurema koolimaja Ristamäele. Õppetöö algas uues
hoones 1897. a. Ristamäel toimus õppetöö vene keeles.
Esimeseks õpetajaks Ristamäel oli Villem
Vaiküll (1897-1900), järeltulijad Juhan Kutty (1900-1906), Aleksander
Jaks (1906-1917). 1917 a. muudeti kool emakeelseks. 1918.a. tuli kooliõpetajaks
Linda Vessart (1918-1919). 1919.a. sügisel valiti õpetajaks
Peeter Hunter. Kool oli ühe klassikomplektiga. Alates 1921.a. oli
kooli kohustus neli aastat ja teiseks õpetajaks valiti kreiskooli
haridusega Kondrad Redlich. 1923/24 õ.-a. avati algkooli kõrgem
klass - 6. klass.
Õppetöö jätkus kahe õpetaja ja kahe klassikomplektiga. 1925. a. lahkusid eelmised õpetajad ja ametisse said Evald Soosaar - direktoriks ja Erika Iisrael õpetajaks. Sellel aastal võeti tööle ka kolmas õpetaja, kahel inimesel läks kolmes klassikomplektis õpetamine keeruliseks, kolmandaks õpetajaks tuli Aglaida Teenus.
1926 a. kolis kool Ristamäelt Putkaste mõisa "härrastemajja". Uueks koolijuhatajaks sai Jüri Aguraiuja. Mööblit koolil, peale neljaistmeliste koolilaudade ja kahe klassitahvli, peaagu polnud. Õppeaasta esimesel poolel muretseti vallavalitsuse summadega uus harmoonium, maksis 36500 marka, kaks kantseleilauda, 6 tooli ja muid õppevahendeid. Õppeaasta jooksul revideeriti kooli 2 korral koolinõuniku M. Univeri poolt. Õppetöö tunnistati igati rahuldavaks.
30-ndatel aastatel oli koolis elav seltskonnatöö: aedviljanäitused, õpilastööde näitused, tähistati emadepäeva ja jõulupüha. Näiteks 13. mail 1931.aastal korraldas Martna Õpetajate Ühing Martna kihelkonna koolide vahelise sõpruspäeva, millest võtsid osa Suure-Lähtru, Väike-Rõude, Rannamõisa, Haeska ja Martna kool. Kogunemispaigaks oli Putkaste. Sõpruspäeval mängiti seltskondlikke mänge ja oli ka kehakinnitus võileibade ja teega.
Ka sellel ajal jälgiti hoolekogu poolt õpilaste koolikohustuse täitmist. Näiteks on üles kirjutatud, et 1933-1934 õppeaastal puudusid lapsed kokku 1764 päeva, millest 95 loeti põhjendamatuiks ja selle eest määrati lastevanemaile rahatrahvi kogusummas 22,35 krooni. Rahatrahvile vaatamata ei saatnud isa Ants Laosson last kooli ja ta anti kohtu alla, kohus määras isale noomituse.
1934. a. 13. augustil külastas Martnat Konstantin Päts. Riigivanema vastuvõtul käisid ka Martna kooli õpilased lilli annetamas.
1935.a. kevadel hankis Martna Vabatahtlik Tuletõrje Ühing puhkpilli orkestri pillid ja loodi orkester, mis oli esimene niisugune Martna valla ja kogu kihelkonna ajaloos. Orkestri jaoks raha korjamisel olid Martna kooli õpetajad aktiivsed kaasalööjad.
1. novembril 1936 tähistati pidulikult Martna kooli 100. aastapäeva. Juubelipeoks tehti palju eeltööd. Aktus, koosviibimine lõunalauas ja õhtune pidu läksid igati korda. Tervitasid Läänemaa koolinõunik V. Alttoa, Haridusministeeriumi Koolivalitsuse direktor O.Kiisel, Läänemaa Ajutise Maavalitsuse Haridusosakonna juhataja J. Lossmann. Tervitustelegrammi saatis Haridusminister kolonel A.Jaakson. Tema annetas koolile juubeli puhul "Eesti Entsüklopeedia" poolnahkköites, kokku 8 köidet, hinnaga 200 krooni. Endised Martna kooli õpilased annetasid koolile 70- kroonise siidlipu. Lääne maakoolivalitsus annetas loodusloolisi seinapilte ja tabeleid. Martna Vallavalitsus annetas juubelipeo korraldamiseks 100 krooni sularahas ja raamatukapi.
1937.a. kevadel tähistati esimest korda üleriigiliselt lõpetajate päeva. Ka Martna koolis oli pidulik lõpuaktus. Parimaile lõpetajaile jagati preemiaks raamatuid. Nii sai esimese auhinna Herman Tammela, kellele kingiti "Kalevipoeg". Teine preemia - raamat "Kuldsete lehtede all" anti Salme Lusikule ja kolmas "Kõrboja peremees" läks Oskar Karrole.
Kooli juures töötasid "Noorkotkaste" ja "Kodutütarde" rühmad.
Eesti okupeerimine NSVL poolt kajastus ka hariduses. Kaotati usuõpetus, lisandus vene keel. Likvideeriti endised õpilasorganisatsioonid ning asutati uued. Jüri Aguraiuja jäi koolijuhatajaks edasi. Õpetajaina töötasid A. Kumari, M. Viikmaa, A.Rõõmus.
1941. aastal algas kool alles 19. novembril, kuna koolimajja oli paigutatud sõjavägi. 1941. A. tabas kooliperet kaotus, koolijuhataja Jüri Aguraiuja lasti kooli pargis maha. Koolijuhataja kohusetäitjaks määrati M. Viikmaa, uued õpetajad olid Harri Jõgisalu ja pärast tema lahkumist Roman Marley.
1942.a. määrati koolidirektoriks Juhan Reiles.
Sõjaoludest tingituna tegi Haridusdirektoorium korralduse paberimaterjali,
sulgede ja pliiatsite tarvitamise kohta.
1942/43 õ.-a. võis iga õpilase kohta
maksimaalselt tarvitada 9 vihikut, 3 joonistusplokki, 10 sulge, 5 pliiatsit
ning 1 kaustik III klassist alates. Koolikohustuslikke lapsi pidi ilmuma
kooli 111, neist 11 jäi tulemata materiaalsete raskuste tõttu.
1944. aastal oli koolimajas lastekodu ja ka sõjavägi. Kogu kooli mööbel, raamatud ning muu mööbel sai rängalt kannatada. Kooli juhatajal ei lubatud kooliruumidesse siseneda.
13. juunil 1945 korraldati koolis ülevallaline õpilaste isetegevuse ja omaloomingu olümpiaad, millest võtsid osa kõik valla koolide õpilased ja palju inimesi. Ettekannetega esinesid Martna ja Suure-Lähtru kooli õpilased.
Kool töötas 7-klassilisena kuni 1962. aastal
muudeti Martna kool 8- klassiliseks. Putkaste mõisahoones töötas
Martna kool 1970. aastani, millal koliti praegusesse koolimajja Martna
kiriku vastas teisel pool jõge.
Olgu kohe öeldud, et see väikene meenutus ei ole mingi kroonika ega taotle ka täpset statistikat, sest ajahammas on mälu kallal oma töö juba teinud.
Asusin Suure-Lähtru koolis tööle 1953. a. suvel. Tol ajal oli Martna kihelkonna piires S -Lähtru ja Martna 7- a. koolid ning V-Lähtru , Rannamõisa, S-Rõude ja V-Rõude algkoolid.
S-Lähtru koolimajas, endises mõisahoones, lõppes sel suvel parajasti kapitaalremont. Maja sai uue katuse, mõnes klassiruumis tehti uus ahi ja muidugi värvipintsel käis igalt poolt üle. Õpilasi oli koolis 100 ümber ja klassikomplekte 5 ning õpetajaid 6-8. Kaugemalt õpilased elasid talveperioodil, kui teeolud halvad, kooli internaadis (samas mõisahoones).
Töötasin S- Lähtru 7 aastat . Selle aja jooksul täienes pidevalt õpetajate kaader noorte eriala õpetajatega . Nii oli 1959. aastal koolis juba 10- st õpetajast 6 noort spetsialisti .
Rajooni musterkool me polnud , kuid keskmise maakooli mõõdu andsime välja küll. Õpetajate kaadri noorenemise tõttu elavnes õppetöö kõrval ka ringide töö õpilastega, s.o. sport ja muu isetegevus.
Nende aastate jooksul elasime üle kaks suursündmust sealsele rahvale ja ka koolile.
Nimelt, kui tööle asusin, puudus S-Lähtrus ja ka mujal külades elekter. Ruume sai valgustada petroolilambiga, mis oli koolis küllaltki tülikas ja muidugi oli ruumides hämar. Linnast maale tööle tulles oli see mulle eriti harjumatu. Mäletan, et leidsin end nii mõnigi kord õhtuti kirjutuslaua ääres vihikuid parandades tukkumas - oli ju nii mõnus soe ja hämar. Õnneks ei kestnud see kaua. Juba 50-ndate aastate keskel saabus meie kanti elekter. Polnud imestada, et esimene lülitile vajutamine tõi rõõmupisara silma. Sellesse perioodi sattus ka magnetofoni levik. Kasutasime seda isegi võimendusena isetegevuses laulusolistidele. Eredalt on meelde jäänud pisikeste laste salmiütlemine kuusepuu all koolis saalis, mis ilma mikrofonita rahvale polnud üldse kuuldav. Nüüd aga võtsid nende toredad salmiütlemised südamliku naeru- ja rõõmumuige näole.
Teine suursündmus oli Lähtru rahvale bussiliini Haapsalu - Martna - Märjamaa avamine, mis on käigus tänaseni. Seni tuli Haapsalus ja Tallinnas käia Paliverre kaudu. Õpetajate palkade toomine Haapsalust oli tõsine ettevõtmine: jalgrattal, talvel aga reega, Paliveresse ja sealt siis rongiga. On meeles, kuidas ühel käredal talvel ma ei riskinud kõva külma tõttu isegi reega Paliveresse sõita, vaid astusin jalgsi. (11 km)
Neil aastail polnud kolhoosidel veel autobusse. Ega seepärast
siiski kooli lõpetajaile ekskursioonid tegemata jäänud.
Tegime neid Lõuna- Eestisse, Riiga ja tolleaegsesse Leningradi.
Sõit toimus veoautoga, millel olid istepingid veokastis. Risk oli
muidugi vihma pärast, kuid enamuses näkkas ilusate ilmadega.
Meeles on siiski kuidas kord tagasisõidul Riiast Pärnu ja Märjamaa
vahel saime kaela tugeva vihmahoo ja olime läbimärjad. Ei jäänud
muud üle, kui läksime külmast lõdisedes Märjamaa
sööklasse, kus olin tervise huvides kuuma tee juurde sunnitud
lastele "välja tegema" igale sada grammi veini. Leningradi ekskursioonil
kaotasime jäätise ostmisel ühe tütarlapse. Õnneks
oli igal õpilasel meie öökorteri aadress taskus.
Kui õhtuks öömajale tulime, oli tänu
miilitsa abile tüdruk seal juba ees.
Kui püüda võrrelda tolleaegseid õpilasi
praegustega ega siis erilist vahet oska täheldada. Ka siis esines
tublisid ja "patuseid" õpilasi. Samuti kiusati vahetunnis tütarlapsi.
Ega pargis ja kooliteel väike kakluski vahest olemata jäänud.
Ka siis ei viitsinud mõni laps koolis käia. Tundub siiski,
et üldine õppimise tahe ja töökus
oli tol ajal suurem. Polnud ju veel põhimõte "mõisa
köis, las lohiseb" jõudnud veel kuigivõrd mõjuda.
Enne lõpetamist ei saa mitte rääkimata
jätta kohapealse rahva (peamiselt noorte) suurest "isetegemise" tahtmisest.
Sel ajal polnud veel levinud televiisor ja seepärast polnud ka mugavat
kodusistumist. Ei peetud paljuks kuni 6-7 km kauguselt õhtuti 1-2
korda nädalas koolimajas (see oli ka rahvamaja) proovides käia.
Tegutses naisansambel, pillimeeste "punt", ka näidendite mängimisega
saime hakkama. Korraldasime nii kohapeal kui ka ringi rännates pidusid.
1960. aasta sügisel tehti mulle ettepanek asuda tööle
Martna 7-. Koolis ja juba järgmisel suvel suleti S-Lähtrus 7-
kl. Kool. Jäi veel algkool, mis ka hiljem suleti. Seda põhjustas
muidugi õpilaste vähesus, sest kolhooside sundloomisega olid
lahkunud taludest linna või suurematesse
maakeskustesse need, kel vähegi võimalik.
Ka enamus kooli lõpetanud noori pärast eriala omandamist ei
pöördunud kodumaadele tagasi.
Nii lõppes kurvalt S-Lähtru kooli lugu olles
sel ajal tüüpiline kogu Eestimaale.
SUURE-LÄHTRU KOOLMEISTRID/DIREKTOREID
Jaan Kaarli p. Tiigenberg
Kaarel Randes
Jaan Poom
Johannes Reinbach
Jaan Deinjas
? Ulm
Kaarel Mardi p. Tiigenberg
Aldur Paluste
Kustas Kaarli p. Krabi
Selma Kuursalu
Väike-
Lähtru algkool aastail 1882-1889
Väike- Lähtru algkool on asutatud ligikaudsete
andmete järele 1882. aasta talvel kaheklassilise apostliku õigeusu
kihelkonnakoolina Riia apostliku õigeusu konsistooriumi poolt. See
oli aeg mil Lähtrus ja kogu ümbruskonnas toimus laiaulatuslik
usuvahetus, mille tagajärjel ka õigeusu kirik ja selle juurde
kihelkonnakool asutati.
Esialgu ei olnud aga kohaseid ruume, seetõttu
asusid mõlemad algul, umbes ühe kilomeetri kaugusel kooli hilisemast
asukohast, Väike- Lähtru külas, Panga talus.
Õpilaste arv oli koolis algul 20 ja 30 vahel.
Esimene koolijuhataja oli tolleaegne Haapsalu õigeusu preester Toletajev,
kes koolis tunde küll ei andnud, kuid kelle juhatuse alla kool siiski
kuulus. See oli tolleaegsete kihelkonnakoolide juures tavaline. Õpetajaks
oli esimesel aastal Martin Tannert, kellel oli Riia Vaimuliku seminari
haridus. Samal ajal täitis ta ka kirikus köstri kohuseid ning
sai Riia konsistooriumi poolt köstri palga, mis sel ajal oli 300 rubla
aastas. Teisel aastal oli koolis juba kaks köstrit õpetajateks,
Martin Tannertile lisandus Karp Arder.
Esimene kui vanemköster sai 300 rubla palka, teise
köster-kooliõpetaja palgaks oli 250. Kooli juhatajaks oli preester
Aleksander Besonitski. Karp Arder olnud üsna laisk mees, lasknud rehetoas
lastel lugeda, ise pikutanud samal ajal kambris. Mõnikord olevat
suurem osa lapsi seda ära kasutanud ning lasknud õppetöö
ajal jää peal liugu.
Mõnel aastal oli koolis olnud koos kohaliku preestriga
isegi kuni neli õpetajat: preester, kaks köstrit ja abiõpetaja.
Enamasti töötas korraga siiski kolm õpetajat. Kooli alguses
kuni Eesti Vabariigi tekkimiseni töötas korraga üldse viisteist
õpetajat. Kooli majanduslikud kulud kandis vaimulik kirikuvalitsus.
Algusaastal tuli koolil võidelda paljude takistuste
ja raskustega. Huvitav on see , et enda olemasolu kaitsmiseks tuli tegemist
teha isegi kohtuga. Konflikt tekkis Väike- Lähtru mõisa
omanikuga parun von Roseniga, kes suhtus kohalikku kooli ja kirikusse üsna
vaenulikult. Mitmel korral olevat parun ähvardanud koolilastele isegi
koerad kallale ässitada. Panga talu oli rendikoht Mihkel Reichardti
käes ja kuulus parun von Roseni võimupiiridesse. Parun olevat
määranud kohale ennekuulmatult kõrge rendimäära.
Saabus aeg, mil kuulutati välja võimalus rendikohad päriseks
osta. 25. juunil 1883 kutsuti ka panga talu peremees Mihkel Reichardt talu
päriseks ostma. Parun von Rosen olevat öelnud: "Sina, Panga Mihkel
Reichardt ,maksa selle eest , et sinu majas on vene kirik ja suur kell
( kiriku kell) ja ka kool, 258 rubla 40 kopikat renti , ja kui koha tahad
ära osta ,siis 5000 rubla." Võrdluseks võib märkida
,et endine rent oli 25 rubla aastas. Asi läks kohtuskäimiseni
üleliigse rendi tõstmise pärast. Tulemused olid paruni
jaoks kurvad. Von Rosen kaotas mõisapidamise õiguse ja lasti
lahti viinaköökide inspektori ametist pidi maksma trahvi. 1886.
aastal müüs parun mõisa ära, kusjuures osa maad läks
kirikule ja ühes sellega osa ka koolile, mis anti köstrile kasutada.
Panga talus asus seitse aastat - 1882-1889. Pühapäevased jumalateenistused
ja koolitöö toimus rehetoas. Maja ees asus kellatorn. 1916- 1918
ehitati samale kohale uus talu, mis on alles praegugi.
Väike- Lähtru algkool 1889-1918
1889. aastal valmisid kirik ja koolihoone ning samal aastal
viidigi kool sinna üle. Seal töötas ta 1918. aastani 2-
klassilise kihelkonnakoolina. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist,
rehkendamist ja usuõpetust. Raskusi tekitas see, et õppetöö
toimus vene keeles, eesti keelt rääkida ei tohtinud. Õpilased,
kes tulid oktoobris kooli , pidid jõuludeks juba rääkima
vene keelt.¹ Vene keeles päheõppimine valmistas õpilastele
suuri raskusi. Kord oli küllaltki range. Õpetaja Tops olevat
jätnud lapsi kauaks kooli kinni. On teada juhus, kus Panga talu peremees
Kaarel Reichardt läks südatalvel pimedas laternaga lastele järele.
Tookord olevat õpetaja Tops ka tugeva peapesu saanud ² .
Tolle perioodi kõige tuntumaks õpilaseks
oli Aleksander Arder, tulevane suurkuju eesti laulu ja teatri ajaloos.
Külakoolis õppis Arder neli aastat - 1902-1906. Ise on ta meenutanud
kooliaastaid nii: "Laulsin lastekooris tiiskanti. Laulmist armastasin väga
ja see oli koolis ainuke "väga hea". Teised hinded olid kolmed ja
neljad. Vigurite pärast pandi mindi põlvili.Minu ellu tõi
suure muudatuse noor uus kooliõpetaja Mihhail Vapper, kes oli pärit
Muhu saarelt. Vapper hakkas mind ette valmistama Riia Vaimuliku kooli sisseastumiseks."³
Mihhail Vapper, kellest sai Aleksandri õemees,
tegeles poisiga ka suvel kooli vaheajal, kui poiss kodus karjapoisina lammaste
järgi valvas. Laua aset täitis kivi, mille peal Aleksander õppeülesandeid
lahendas. Asi läks nii kaugele, et poisi ema pahandas Vapperiga, et
see näljutab lambad ära, mille peale koolmeister olevat kostnud,
et lammaste pärast ei pea ometi pooleli jääma ühe inimese
haridustee.
Arderil õnnestuski õppida Riia Vaimulikus
koolis ja seminaris. Hiljem õppis ta laulmist Itaalias ja Rootsis,
oli 1923-1931 "Estonia" teatri solist ja 1928-1941 Tallinna Konservatooriumi
õppejõud. Tuntud oli ta ka kontsertlauljana. 1944- 1966 oli
Arder Tallinna Riikliku onservatooriumi õppejõud, tema
õpilaste hulgas oli mitmeid silmapaistvaid lauljaid (T. Kuusik,
E. Maasik, H.Krumm).
1) Mike Ranniku mälestused 2) Emilie Ranniku mälestused 3) M.Kits, A.Mikk. Aleksander Arder Tln. 1969 lk 10-11
4) M.Pärnasalu kirjutis Aleksander Arderist.
Väike Lähtru algkool 1918-1925
1918. aastal läks kool seoses Eesti Vabariigi loomisega Lääne Maakonnavalitsuse alla avaliku algkoolina.
1918 - 1920 oli kool kolmeklassiline ja töötas
ühe õpetajaga, kelleks oli proua Helene Mutt. 1920 muudeti
kool neljaklassiliseks. Koolis töötas ikkagi üks õpetaja,
kelleks oli preester Jakob Mutt. Tema olevat hoolitsenud ka selle eest,
et kool sai mõisamaade jaotamise ajal 31 tiinu suuruse maatüki
mõisasüdamest. Tolleaegsete õpilaste mäletamist
mööda olevat preester Mutt olnud küllalt käre ja karm
õpetaja. Ta olevat teinekord piilunud õpilasi läbi lukuaugu,
mida need klassis teevad. Selle kohta teinud õpilased teinekord
nalja: "Olge tasa, mutt on koridoris kasuka sees."
Koolimehena oli härra Mutt kõrgelt hinnatud:"
hää õpetaja - kasvataja õpilasele ja samuti suurepärane
kaaslane õpetajaile."
1922. aasta sügisel määras Lääne
Maakonnavalitsus teiseks õpetajaks senise Vigala-Taru algkooli õpetaja
Marie Petersoni, koolijuhatajaks jäi endiselt Jakob Mutt. Marie Peterson
(Pärnasalu) töötas Väike- Lähtru algkoolis 1922.
aastast kuni 1957. aastani, algul õpetajana, hiljem ka koolijuhatajana.
Oma töö algust on ta meenutanud nii: "Tahtsin kiriku läheduses
töötada. Praost J. Mutt kutsus mind Lähtrusse, kus ta oli
koolijuhataja ja minu õpetaja. Nii kaks aastat. Siis läks praost
Haapsallu ja mina jäin üksi. Töö nelja klassiga oli
raske ja väsitav, aga armas."
Kunagised õpilased annavad Pärnasalu tegevusele
kiitva hinnangu, rõhutades eriti tema teeneid koolis isetegevuse
organiseerimisel. Koolis sai alguse tähtpäevade tähistamine.
Kõige toredama ajana meenutatakse jõuluaega, mil lapsed mängisid
näidendit, laulsid ja lugesid salme. Samuti tähistati Eesti Vabariigi
aastapäeva ja emade päeva, mil õpilased samuti esinesid.(4)Pidulikuks
sündmuseks õpilastele oli kindlasti ekskursioon Tallinna 1923.
aastal.
Kooliruumide paigutus jäi samaks nagu eelmiselgi
perioodil. Õpperuume oli üks, teist ruumi kasutati endiselt
riietehoiuks ja õppevahendite hoidmiseks. Õpetajad elasid
koolimajas .
Õppeprogrammi kuulusid tavalised algkooli ained,
õpiti lugemist, kirjutamist, arvutamist, usuõpetust, joonistamist,
laulmist ja võimlemist ning vanemas klassis ka maateadust.
Õpilaste arv sellel ajavahemikus oli 30- 40 piires.
Nii seisab kooli kroonikaraamatus kirjas ,et 1924/25 õppeaastal
õppis I klassis 9 , II klassis 12, III klassis 12 ja IV klassis
8 õpilast. Peale Väike-Lähtru laste käisid siin koolis
veel ümberkaudsete külade lapsed Kaasikult, Marimetsast, Uuskülast
ja Vanakülast.(5)
1924. aasta suvel möllas kooli piirkonnas verine
kõhutõbi, mille tõttu mõnda aega asus kooli
ruumides ajutine laatsaret kuni epideemia taandus. Lapsi suri ümbruskonnas
päris palju (ainuüksi Panga talus suri kolm last). Epideemia
kohta öeldi, et matuseid oli nii palju, et ei jõutud kirikukella
lüüa. Üheks põhjuseks oli kindlasti puudulik arstiabi
(arstiabi otsiti Kullamaalt, umbes 20 km kauguselt.)(6)
Väike Lähtru algkool suleti 1970.
4)Salme Eicheni mälestused, 5) Väike -Lähtru algkooli kroonika, 6) A. Reichardti mälestused
Hariduse andmine Rannamõisas,
nagu kogu Eestis, saab alguse lugemise õpetamisest.
Lugemist õpetasid kihelkondades
rändõpetajad.
Kirikuvisitatsiooni andmetel, mis
on ära toodud 1938.a. ilmunud koguteoses Läänemaa, õpetas
Martna kirikuõpetaja Madeycka juba 1694.a. kolme last lugema, kuigi
kooolimaja puudus.
1724.-1726.a. on teateid, et Martna
kihelkonnas oskas lugeda 20 last ehk 7,4% õppimisealistest lastest.
1769.a. andmetel töötas Rannamõisas kool. Andmed kooli
olemasolust om ka 1811.a.
Keravere külast pärit
Maria Nurk mäletab,et tema vanaisa, kes oli sündinud 1847.a.,
käis 10-aastase poisikesena katsumisel (kirikuõpetaja kontroll
lugemisoskuse kohta) ühes Vestaaugu lähedal asunud talus.
Milline oli sajandivahetuse inimeste
lugemus ja silmaring, võib otsustada ühe seiga järgi Arvid
Randese (endise Rannamõisa koolmeistri Karl Randese poja) mälestustest,
kus ta kirjeldab esimese auto ilmumist Oongasse 1907.a. paiku . Seda "hobusevankri
moodi, kuid hobuseta" sõidukit tulid vaatama nii lapsed kui täiskasvanud.
Pärast olid naised külas arvanud, et "küll seal all ikka
sead peidus olid, kes vankert vedasid".
Rannamõisa kooli kroonika
ütleb, et kool asutati Karl Maydelli poolt 1854.a. Keravere külas
Kangru talus. Esimeseks õpetajaks olevat olnud rätsep Villem
Kariis, kellele mõisapreili oli õpetanud veidi lugemist.
Kooliaeg ei olnud reguleeritud, õpetamine toimus siis kui rätsepatöö
lubas. Ka istunud õpetaja sageli oma töö juures
ja kuulanud laste lugemist.
Kooliregistri andmeil on kool asutatud
1866, kooli asukoht Keravere küla Peetri talu.
1890.a. muudeti kool veneusuliseks,
luteriususlised lapsed haridust ei saanud. Ilmselt oli aga veneusulisi
lapsi vähe, mistõttu kool seisnud vahepeal 2 aastat. 1897.
muudeti uuesti luteriusuliseks.
1926. aastani töötas
kool 3-klassilisena, siis muudeti ta 4-klassiliseks.
Ei ole säilinud andmeid õpetamis-
ja kasvatmismeetodite kohta. Arvid Randes, kes ka ise oli õpetaja,
meenutab, et isa käis tal külas Puises, kus ta töötas
noore õpetajana, ja kuulis kõrvaltoast, kuidas tema pidas
laulmise tundi. Isa ütles talle "Küll sul on alles koolikord,
pole ilmaski sellist näinud. Imelik, kuidas sa nad nii ilusasti laulma
oled saanud sellise korralageduse juures." Isa kasvatusmeetodite arsenali
olid kuulunud tutistamine ja ka joonlauaga sõrmede pihta löömine.
Praegu üle 80-ne Anton Toomsalu
mäletab, kuidas õpetaja teda kui esimest ettejuhtunut põhjuseta
karistas, vaevumata välja selgitada tõelist süüdlast.
Esimesi katseid kooli kaasaegsemaks
muuta tegi Johannes Kelemit (1930/31) . Ta seadis sisse kooli lauajuhendi,
asutas õpilaste raamatukogu, kooli loodusringi Täht, korraldas
jõulupuu, maikuus karskuspäeva ja õpialste kevadekskursiooni
Haapsallu.
1931. a. alustas õpetajana
Hella Aro. Õppetöö tundides muudeti kaasaegsemaks.
Igal aastal korraldati õppekäike ja ekskursioone, hakati välja
andma ajakirja "Kajakas", õpiti koolipidudeks näidendeid, õpilaste
koori juhatasid musikaalsemad õpilased ise. 1933.a. jõulupuu
ajal külastas kooli Ants Laipmann, kes tõi lastele kotitäie
kompvekke.
Iga-aastased olid koolinäitused.
Koolipidudest ja muudest üritustest
võttis alati rohkearvuliselt osa lapsevanemaid ja teisi ümbruskonna
elanikke. Traditsiooniks oli osalejate pildistamine emadepäeva aktuse
järel. Need pildid on praegu heaks mälestuseks ümbritseva
4-5 küla elanikest kuuekümmne aasta eest.
Hella Aro tegi ära ka märkimisväärse
töö koolimaja ja territooriumi paremaks muutmiseks. 1935.a. tehti
koolile kaev, 1936 uus ahi ja põrand, tasandati krunt, tehti spordiplats,
istutati õunapuid, sireleid.
1941.a. suvel, okupatsioonivõimude
vahetumisel, lahkus Hella Aro Rannamõisast, kuuldavasti Saaremaale.
1941/42 õppeaastal töötas
koolijuhataja Johannes Reiles. Sõja tingimustes algas õppetöö
sel aastal alles 1.novembril. külma talve ja jalatsite puudumise tõttu
puudusid õpilased sageli.
1942.a. vahetas reilese välja
Peeter Kubu, kes töötas siin surmani. Kooli õppetöös
oli tol ajal tunda vähest tagasiminekut, mis oli tingitud sõjast,
kuid ka õpetaja võimetest. 1943/44 kestis õppetöö
vaid 18.oktoobrist 25.märtsini. 1944.a. suvel olid koolimajas sõjapõgenikud
Narvast.
Sügisel viisid liikuvad sõjaväeosad
koolikroonika andmeil koolimajast kaasa 60 raamatut, käsitööinventari.
Tegelikult puudus aga koolis kindel kord ja koolipoisid tassisid ise laiali
orelivilesid, raamatuid jm. Õppetöö algas 1944 a. sügisel
alles 30.oktoobril. Ei jätkunud kütet, mistõttu ümbruskonna
talunikud pidid kolmel talvel tooma koolimajja kas 30 kubu hagu või
1 ruumimeetri puid.
Kool likvideeriti 1963.a. kevadel
õpilaste vähesuse tõttu. Ajavahemikus 1945-1963 töötasid
koolis õpetajatena Selma Einsalu, Pilvi Asu ja Ellen Jaks.
Vaatamata oma vähesele õpilaste
arvule on Rannamõisa algkool täitnud ümbruskonna 4-5 küla
haridus- ja kultuurielus suurt osa. paljude siit alghariduse saanud noorte
haridustee viis neid hiljem kesk- ja kõrgkoolidesse. Siit on oma
haridusteed alustanud väliseesti luuletaja ja ajakirjanik Hannes Oja,
mäeinsener Einer Raag, matemaatik, kõrgkooli õppejõud
Moskvas, arne Pärnpuu, keemiainsener Enno Lepmets, ajakirjanik ja
kodu-uurija August Randpõld.
Lisaks laste õpetamisele
oli kool ka ümbruskonna kultuuriliseks arendajaks. 1939.a. rajatud
spordiplats oli ümbruskonna noorte armastatud vaba aja veetmise kohaks
veel 1950.aastatel.
Kuna Rannamõisa maadel puudusid
ka seltsi- või rahvamajad, siis olid kooliõu ja koolimaja
lähedal asuv põllumägi, mida kutsuti Randese mäeks,
suvel ka tantsuõhtute korraldamise kohaks. Tavaks oli kujunenud
noorte kooskäimised taludes, kus olid suuremad ruumid. Sellistel kooskäimistel
lauldi omaaegseid poplaule, mängiti ring- ja mitmeid muid mänge.
Muide, need laulumängud olid enamuses õpitud koolis, kus mängiti
nii vahetundides kui ka kehalise kasvatuse tundides.
Seega terve sajandi töötanud
külakool Rannamõisas kujundas oma piirkonna elanike hariduse
ja kultuuritaseme, suures osas aga ka nende suhtumise ellu üldse.
